Näeme oma töös iga päev puutumatuid või näiliselt majandatud erametsi. Valdav osa erametsaomanikest ei ole tänaseni metsandusspetsialistideks spetsialiseerunud ja suure tõenäosusega ei kvalifitseeru juba omandatud erialalt ringi ka tulevikus.

Eesti metsaomaniku passiivsuse põhjus on ühelt poolt metsamajanduse keerukus, metsaomanikud tajuvad õigustatult riske ja ohte isemajandamisel ja kasvava metsa raieõiguse müügil. Teisalt ei taheta metsakinnistut müüa, kuna emotsionaalne aspekt kaalub üle rahalise tulukuse aritmeetika.

Erametsaomanikud, kes tahavad säilitada sidet oma maa ja metsaga, jätavad üldjuhul tükikese metsamaast endale. Müümata metsaosa jääb ootama tulevikuotsuseid ja võimaldab tegeleda hobimetsandusega.

Hobimetsandus annab metsaomanikule pigem emotsionaalse laengu: oma tarbeks küttepuude tegemine, jõulupuu kojutoomine, metsa istutamine, metsa hooldamine, puhkuse veetmine, füüsilise töö tegemine, side esivanematega. Hobimetsandust võiks harrastada suhteliselt väikesel alal (kindlasti alla 10 ha), et jõud käiks üle. Kui midagi läheb viltu, ei ole kahjud loodusele ja rahakotile suured.