Metsa tuleb majandada, et mets ei läheks raisku.

Eesti erametsaomanike käes on statistika järgi valdavalt küpse struktuuriga mets, kuna majandamise järjepidevus erametsades oli okupatsiooni ajal soikunud.
Küps mets kaotab seistes oma väärtust, sest raugaeas puud surevad haiguste ja kahjurite leviku tõttu. Elujõudu kaotav küps mets on ka tormitundlikum. Viimasel aastakümnel Eestit räsinud sagedased tormid on seda tõendanud ja metsa märkimisväärselt raisku lasknud.

Näitena võib tuua Lääne-Virumaal Vinni vallas eraomanikule kuulunud 10 ha suuruse majandamata metsakinnistu, kus kümne aasta jooksul suurendas kuuse juuremädanik ja ürask raisku läinud puude mahtu ligikaudu 200 tm võrra (kahju umbes 2500 eurot) ning nõrgestatud mets elas lisaks üle 2005. aasta jaanuaritormi, mille tõttu lisandus veel ligikaudu 400 tm (kahju umbes 4500 eurot). Näites toodud metsaomanik kaotas kümne aasta jooksul iga kuu ligikaudu 60 eurot tulu.
Seetõttu on pidev majandamisprotsess vajalik ka selleks, et mets püsiks elujõuline ja terve ning säästud ei väheneks asjatult.